Ma ei ole pahane, ma olen pettunud.

(ilmunud ajakiri Vegan suvenumbris 2023)

Vegan majonees kaob müügilt ära. Nõudlus on väike. Ma ei suuda seda uskuda. Ma olin just üle saamas oma vegan grillvorstide leinast ja nüüd see… Kuidas ma makaronisalatit peaksin tegema? Teise vegan majoneesiga? Mine ikka! Miks kõik peab nii kuradi raske olema?

Teatud kaupa veel on, aga väga spetsiifilises kohas. Mu lemmik vegan või on müügil ainult kõige kaugemas Tartu kaupluses. Nii kaugel, et isegi taksojuht igaks juhuks ette uurib, kas ma ikka kindel olen. Hommikul olla seal just üks Peugeot põlema pandud. Mis mul üle jääb, tuleb minna. Hirm on, et võtavad tootmisest maha.
Iga kord, kui vegan lihapirukas Selverisse naaseb ja ma sellele puhtjuhuslikult peale satun, teen terve aluse tühjaks. Ja ikka on neil tarneraskused. Ma ju nõuan ometi. Olen majandustunnis käinud. Lektor Kulm ütles selge sõnaga: “Nõua ja sulle antakse.”Ma ei jõua rohkem nõuda… puht majanduslikult. Kogu raha kulub Thormi pelmeenidele, mis maksavad neli miljonit eurot. Vanasti oli nii, et kuu lõpus, kui enamus rasket taalrit oli laubahigis Pühajärvele prassitud, sai palgapäevani vähemalt pelmeene süüa. Isegi hapukoort jätkus peale pigistada. Mitte enam. Hapukoor maksab teine neli miljonit eurot.
Mõni asi on kallis ainult seepärast, et keegi kuskil tahab veganite pealt kasu lõigata. Kui noobel restoran otsustab mitmekesine olla ja rõhututele head meelt valmistada, lisades menüüsse midagi taimset, aga see maksab sulle su käe ja jala. Näituseks kapsasteik, mis on tehtud… ütleme otse välja… kapsast. Ma ei ole tegelikult pahane, ma olen pettunud.
Herkulapiim maksab ka suurusjärgus kaks noore pere laenu. Kus mu noor pere elab nüüd? – Kusagil ei ela. Kadunud on. Pilt on piimapaki peal.

Suvi tuleb, aga inimesed juba ammu grillivad. Kohe, kui esimesed kured Vahemere ranniku kuurortist Eestisse naasevad ja kevadpäike neile tervituseks keskmist sõrme viibutab, on igas vähegi keskpärases tagahoovis lõke üleval ja keegi tundmatu olend vardas. Naabrimees üle plangu ka lehvitab ja pilgutab juba varahommikust äratimmitud silmadega: “Noh, tahad varrast või ei taha? Ära mõtle, kohe ütle.”
Ei taha varrast. Vegan olen. Aga kui sa saaksid seda lepasuitsu ja äädikamarinaadi veits siia poole saata, oleks mega.
Ants on tegelikult tore mees. Ta ei saa küll midagi aru, aga vähemalt on tal kass, keda ta väga armastab. Palju rohkem, kui seda teist looma seal süte peal. Palju palju rohkem. Kui ma peaksin kunagi omal pool planku kassi küpsetama, siis Ants enam nii tore ei oleks. Siis ta helistaks loomakaitsesse. Vabandust… kassikaitsesse. 626269… tuuut… tuuut…
– Kassikaitse kuuleb.
– Jaa, tere, mul naaber on oma kassi vardasse ajanud.
– Härra, kas te elate Kagu-Aasias?
– Ei, Tartus.
– Okei, kohe tuleme.
Ma ei tea, kuidas see kaitse töötab. Ilmselt tulevad koos Delfi korrespondendiga kohale, noomivad, löövad risti ette ja siis lähevad Antsu juurde sigu nautlema. Ma ei ole isegi pahane, ma olen pettunud.

Ära saa valesti aru, mulle meeldib vegan olla. See ei ole midagi, mida ma olen sunnitud tegema, et siis kaevelda, kuidas teised saavad mannavahu peale piima osta, aga mul oleks veits abi vaja. Vegan toit ei ole ju kallis, kui sa oled nõus elama fabrikaatkeelutsoonis ja tegema natuke ise.
Veganlus ei ole ka elitaarne. Ma ei ole teistest parem. Lihtsalt elementaarne on elada kooskõlas ja armastavas suhtes ülejäänud planeedi elusolenditega. Muidugi on mul vaba valik tappa loomi, peksta naist ja küpsetada põlevate autokummide sees vahukomme, aga see oleks nii kuradi ebaloomulik ja raske. Ma peaksin vaeva nägema, et sea süljenäärmeid ja kana embrüot hommikusöögiks ubade kõrvale hammustada. Naine on mul tugev ja meelekindel, pigem peksab tema mind. Ja kust ma need rehvid veel peaksin võtma?
Vajadus tappa loomi puudub. Vajadus purustada tonnide kaupa tibusid – puudub. Nagu ka vajadus lehmadele sõrmi sisse suruda, et piima kätte saada. Mitte enam. Mitte ühiskonnas, kus on olemas blenderid, kaerahelbed ja vesi. Keeruline on leida õigustust lämmatada kalu, kui kõik, mida sa tegelikult otsid on maitseained. Oled sa kunagi maitsestamata toorest kala proovinud? – See ei ole hea. Sa võid selle soola, äädika, ja lepasuitsu ka baklažaani peale panna. Tulemus on sama. Ära hakka oma rasvhapetega praegu, sa ei tea, mis need ongi. Kõik on ühtäkki toitumisteadlased ja meteoroloogid, kui vaja on veganlusega võidelda. Sellega seoses, kuidas sa seletad kooliekskursioonil sirge näoga, et jääkaru on Euroopa rohepealinna loomaaias 30 kraadises leitsakus ja 3×3 meetrise basseini veerel nii õnnetu sellepärast, et muidu ta sureks välja? Kas sa oled täiesti segi peast? Ma olen nüüd natuke pahane, aga rohkem siiski pettunud.

Eile käisin jälle poes. Tammusin jalalt jalale õblukese veganleti ees ja ootasin. Minu ees seisis naisterahvas ja valis tofut. Tundus keeruline. Ma teadsin, mida ta läbi elab, olen isegi tofut valinud. Milline täna? Kas tavaline või küüslauguga? Või peaks end hullumeelsuse jahedate käevarte kütke heitma, sügavalt sisse hingama ning kõige kiuste köömnetega võtma?
Kaalusin abi ja eksperthinnangut pakkuda, kuid kartsin liialt pealetükkiv olla. Ma ei olnud ärritunud, ma olin rõõmus. Selles on midagi südantsoojendavat ja lootust andvat, kui veel keegi rusuvate tapalavade vahelt tee vägivallatu kauba manu leiab ja sa tunned, et sa ei ole üksi. Viimaks jõudis naine otsusega ühele poole ning haaras kõige parempoolsema suitsutofu paki järele. Muigasin huule nurgast ja tundsin rahulolu. Oleksin ise just nimelt seda soovitanud. Ta pöördus ning me pilgud kohtusid. Ta naeratas pisut häbelikult, noogutas ning asetas suitsutofu korvi, kus seda ilmse võõristusega tervitasid erakordselt õnnelike kanade munad ning kaltsiumirikas piim, mille ümbrisel joviaalsusest pakatav lehm heakskiiduks pöidlaid näitab. PÖIDLAID!!!
Mu äsjane rõõm asendub hetkega pettumustundega, kuigi mu krampi tõmbunud naeratus kogu jõust teistpidist tõestada üritab. Asi seegi, ma arvan. Parem üks tofu korvis, kui kaks tofut riiulis. See võib olla ühe ilusa julmusevaba elu algus. Ma ei pea nii kriitiline kogu aeg olema, proovin endale sisendada. Aga see ei mõju, ma olen liiga õrn. Olen näinud liiga palju ja liiga kiiresti. Nüüd peab kogu maailm sellele vastama.