Kus on keti lõpp?

(ilmunud ajakiri Vegan sügisnumbris 2023)

Kohtun Andraga kohalikus lihakombinaadis, mis annab tööd enam kui sajale loomi armastavale inimesele. Või vähemalt see on see, mida nad oma töökuulutuses kandidaadilt eeldavad. Kas nad kõik ka loomi armastavad? Lähme uurime.

“Aga mulle päriselt meeldivad loomad. Mul endal on kodus kaks kassi, kolm koera ja merisiga, kes miskipärast alatasa end puurist välja üritab kaevata. Lollakas. Kui ma vihkaksin loomi, siis ma siin ei töötaks.”
Ja nätaki poltpüstoliga notsule kõrvade vahele, nii et silmalaud ka ei võbise.
“See armas põrsas, number 7020, on minu lemmik. Ta on lihtsalt nii nummi. Vaadake teda ometi! Millised ilusad ja helged silmad!”
Nätaki… ja veidi kriiskavat taustamüra ja sõrgade plaginat.
“Eks nad kõik on siin hästi hoitud ja omamoodi lähedaseks saanud…”
Nätaki! 7020 leiab end põrandal raskemat sorti ajuvigastusega maadlemas.
“Armastus, mees… Armastus töö ja loomade vastu, ma ütlen.”
No ju siis. Miks kahelda ausa ja tööka inimese sõnades.
Vaatame edasi.

Kalvet on 27 aastat vana ja alles eelmisel nädalal ettevõttes lihunikuna tööd alustanud. Tema valge kittel on verest ainult natuke roosa ning näol särab õnnis naeratus.
“Lõpuks ometi töö, mis mulle sobib.”
Ja siuhti väitsaga vasikal kõri lahti nagu oleks Kalvet juba lasteaias vastavasisulist karjäärinõustamist saanud.
“See on raske töö, aga see tasub end ära.”
Siuhti! Kaks vasikat ühe hoobiga. Kalvet on tõesti justkui sündinud nuga käes.
“Loomadega on mul eriline side. Mina austan neid ja nemad austavad mind. Neid toidetakse siin korralikult ja vastutasuks annavad nad meile liha. See on eluring.”
Veel üks välgatus noaga ja Kalveti kitlit ootab õhtul pesumasin ja valgendi.
Ma ei tea… Eluring? Võib olla sai Kalvu liiga lihtsalt lasteaiast läbi. Aga okei, mida mina ka tean. Kaeme veel ringi.

Väino on turske ja tõsise moega härra. Temast õhkab kogemust ja vere ning väljaheidete odööri. Kui kedagi rindele vaja saata, siis on see Väino. Kasvõi paljakäsi.
“Seda tööd tuleb teha õigesti ja südamega,” kajab Väino range hääletoon üle tapalavade, mis on täidetud rippuvate kanarümpadega.
“Eksemplar tuleb tappa kindlalt. Unearter ja kägiveen korralikult läbi lõigata ja veri välja lasta. Vaata, niimoodi.”
Väino painutab kana kaela edela suunas ja teeb delikaatse ja sujuva liigutusega kaela piirkonda sisselõike.
“Mitte liiga sügava. Muidu ta võib endal pea otsast raputada.”
Lind tõmbleb veidi, ent mitte palju. Ta on eletrivannis uimastatud.
“Elekter on hea kanadele. Siis läheb vererõhk üles ja veri voolab kiiremini välja. Näe, sedasi.”
Väino osutab juuresolevale natüürmordile, mis mõni minut tagasi hellitas veel lootusi ringi siblida ning “kagaak” teha.
“Kui kana ei ole hästi tuimestatud ja on endiselt teadvusel, siis ma lihtsalt murran ta kaela ära, et ta ei peaks piinlema. Vaata, niimoodi.”
Ja Väints demonstreerib äsjaöeldut ühe sobiva eksemplari peal.
“See töö ei olegi kõigile. Üle aasta ei pea keegi vastu. Tõuri Toomas, kes teises vahetuses töötab… ütleme saladuskatte all… ta ei sobi siia. Tal läheb vahel mitu katset, et kägiveen läbi lõigata. Siis on raske. Kolleeg rääkis, et Toomas oli nutma hakanud ühel korral, kui ta jälle hakkama ei saanud.”
Väino rehmab käega ja krimpsutab nina.
Väljun süngest vestlusest ja pöördun minekule. Viimane peatus – kombinaadi direktor.

“Astuge edasi, tulge sisse,” lehvitab säravate silmade ja heleblondide sirgete juustega sõbralik naisterahvas ja näitab valgele tugitoolile laua vastas. “Ma lõpetan kõne ära ja olen kohe teiega, “ lisab ta rutakalt ning keerab end küljega minu poole. Maitsekas meik, hoolitsetud küüned ja erinevad aukirjad kabineti seinal annavad aimu, et tegemist on eduka inimesega. Jään viimaseid lugema ja üritan ignoreerida, et kuulen igat sõna, mida Külliki resoluutse intonatsiooniga telefoni lajatab.

TARBIJA LEMMIK 2021… TARBIJA LEMMIK 2022… VÄRSKEIM LIHA… PARIM GRILL… 
Rahvale paistab igatahes meeldivat.

“Aga siis oleme rääkinud! Me jääme oma seisukohale ja teie võite minu poolest ka põrgusse kerida,” käratab Külliki nüüd valjemalt ja viskab telefoni elegantse liigutusega sahtlisse. “Vabandust. Rääkige, kuidas ma saan teid aidata, teil pidi küsimusi olema.” naeratab direktor laialt ja vabalt nagu poleks midagi juhtunudki.
Pean viivuks hingetõmbepausi ja alustan:
“Kas te olete ise kombinaadis käinud?”
“Muidugi.”
“Kas kõik toimib?”
“Inimesed teevad oma tööd ja poest saab leiva peale vorsti. Milles küsimus?” eksponeerib kombinaadi ülemnaine oma kõigutamatut meelerahu.
“Kas need, kes vorsti ostavad, on teadlikud sellest, kuidas vorst nendeni jõuab?”
“Ma arvan, et keskmine tarbija ei tea protsessi igat nüanssi ja ei peagi teadma.”
“Kui nad teaks, kas tarbimine väheneks?”
“Me ei tea seda.”
“Pakkuge.”
Külliki nõjatus poole istmikuga vastu kirjutuslaua kliiniliselt puhast pealispinda ja vaatas aknast välja. “Ma saan aru, et pilt pole kõige ilusam, aga söömiseks peab loom tapetama. Teist moodust ei ole.”
“Ei ole või?”
See oli uus keeruline küsimus ja Külliki hakkas vaikselt tujust ära minema.
“Kui tarbija küsib liha, siis seda ta ka saab. Statistika toetab seda. Eesti inimene sööb 80 kg liha aastas.” Ta ajas end rääkides sirgu ja seisis nüüd minu vastas püsti, samal ajal kui mina üha sügavamale tooli polstrisse vajusin.
“Ma olen näinud poes pakenditel pilte jutustamas rõõmsatest kanadest ja lehmadest. Kas see pole tarbija eksitamine?”
“Kes ütleb, et neil ei olnud hea elu ja nad ei naeratanud.”
“Kas teie naerataksite, kui teile relv pähe suunatakse?
Külliki ei naeratanud enam. Ta isegi ei liigutanud. Ta vaatas tigedalt mulle silma iirisesse ja sisistas:
“See on standard.”
“On see hea standard?” ei tahtnud ma niisama lihtsalt leppida. “Ma just rääkisin Väinoga, kes murrab paljaste kätega kanu, kui nood peale rösteriga vanni asetamist veel teadvusel juhtuvad olema. Üks tüüp möllab matšeetega noorukeste vasikate kõride kallal nagu see oleks Vietnami sõda ja ma ei tea, kas teid huvitab, aga siga number 7020 sai ajukahjustuse.”
“Kes on Väino?”
Külliki nägi üha närvem välja ja mul ei jätkunud südant tema päeva lõpuni ära rikkuda, niisiis asusin minekule. “See kõik ei muuda midagi. Liha jääb inimese toidulauale,“ hüüab ta veel järele.

Midagi on siin ilmselgelt valesti. Töötajad ei pea vastu. Tapamaja seinad on läbipaistmatust silikaadist ning fassaadil näidatakse moonutatud pilti tõest. See, kes teab, ignoreerib või saab nuga. Aga kuidas sa saad ignoreerida fakti, et keti lõpus on kannatus ja kannatuse taga oled sina?

*Tegelased ja juhtumised selles tekstis on autori fantaasia vili ning ei pretendeeri kuskilt otsast täielikule tõele. Poolele küll.