Kuidas ignoreerida sõpru ja võita vaenlasi?

(ilmunud ajakiri Vegan kevadnumbris 2023)

“Kas sa tahad midagi tõestada praegu?”
“Eii!” valetan ma kategooriliselt oma sõbrale silmnäkku. Ta oli õlled näpus külla tulnud ja mina tellisin pitsat, veganpitsat.
Loomulikult tahtsin ma midagi tõestada. Seda sama, mida ma olen viimased neli aastat tõestada üritanud – sa ei pea millestki loobuma. Jumal küll, Mattias, see on täiesti normaalne ja maitsev pitsa. Võta ometi üks amps… Näe, lennuk tuleb… Prrr… Tee suu ilusasti lahti… Nii tubli… Ja nüüd emme eest ka.
Sõime pitsad ära. Polnudki kõige hullem. Vedelesime augustikuu kiuste lahtitõmmatud pesuresti varjus rõdul ning rääkisime muusikast, jalgpallist ja populismist. Seejärel naabrimehe noorest naisest, lapsepõlvest ja taaskord muusikast. Ma ei lasku kunagi veganluse teemadele, kui keegi teine vestlust ise sinna ei vii. Ja ka siis piidlen viivuks altkulmu, kas tegu mitte provokatsiooniga pole. Enamasti on. Olen tagasihoidlik ja taktitundeline. Ma ei ütle iialgi, et sa oled loll, isegi kui ma niimoodi mõtlen. Kogu see jutt agressiivsetest veganitest, kes Õllesummeril piduliste suust kuivatatud kala välja peksavad ja sektivaimus ümber grillahjude ringkaitset teevad, on jama. Mina ei ole selline. Ma olen su sõber ja ma ei saa aru, miks sa ignoreerid mind.

Statistiliselt jõuab enim inimesi eetilise veganluseni peale mõnd silmatorkavat ja radikaalset videot. Tihti eelneb sellele periood, mille jooksul täiskasvanud kodanikke talutatakse sammhaaval taimetoidu suunas nagu viieaastaseid brokoli manu.
Ma rõhutan meelega eetiline, kuigi eetika on veganluse olemusse juba eos integreeritud. Teen seda, sest muidu tekib segadus, et jutt on dieedist. Veganlus ei ole dieet. Veganlusel pole toiduga üldse mingit pistmist. Pole oluline, kas sa toitud juba sünnist saati ainult taimedest, õhust või kividest, kui sa armastad väga loomaaias käia, krokodill kaenlas, lammas seljas. Sel juhul räägiksime sinuga ikka sellest samast veganlusest, mitte mingist alternatiivsest ainult-aksessuaarid-veganlusest.
Veganluse definitsioon on nii lihtne, et see ajab kõigil juhtme kokku. See ei saa ju ometi nii lihtne olla. Nõutakse mingeid fakte. MIS fakte!? Kas sulle tundub loogiline tappa loomi, kui selleks puudub vähimgi vajadus. Loomi, kes päevselgelt kisendavad õiguse järele mitte olla piinatud ja tapetud? See on tobe. See oleks, nagu me nõuaks teadustööd teemal, kas naistel on õigus köögist luba küsimata väljuda, et korraks valimas käia.

“Ma ei saaks päris vegan ikkagi olla,” vajutab Mattias nii ootamatult, et unustan hetkeks isegi neelata. Me olime teise õlle poole peal.
“Tõesti, jah!?” hüüatan suurima sarkasminivooga hääles. Ma isegi ei teeskle enam. Ma tahan, et ta teaks, kui jaburalt see kõlab.
“Ma sõin eile šašlõkki ja see oli lihtsalt liiga hea.”
Ma tean, mida ta tunneb. Ma ei ole küll nõus nii oportunistlikule kiusatusele alla vanduma, kuid teatud hetkedel on tükeldatud tundevõimeline olend äädikamarinaadis just see puukmõte, mis ikka ja jälle mu printsiipe testib ja motiivide järele küsib. Selles retseptis on tuntav kogus nostalgiat. Kõik need uue vabariigi maanteed ja päevitunud Gruusia mehed. Ma mõistan, Gruusia mehele ongi raske ei öelda.

“Ma viimasel ajal tegelikult üldse liha ei söö… kui siis kana. Mul on naine mingiks tervisehulluks hakanud,” ei luba Mattias mul tema vastu kogutud kaastunnet pikalt protsessida. “Aga sinu tehtud toidud on küll alati ülimaitsvad,” lisab ta.
Asjatundmatule kõrvale võib see kõlada komplimendina. See ei ole seda. See on selge signaal, et väljaspool ringi, kus asud sina ja su hull veganist sõber, on kvaliteetse ja usaldust tekitava taimetoidu kättesaadavus kasin.
Keskmine toidutootja ei tee alustavale veganile mingeid teeneid. Nende suhtumine tundub olevat: “Ise sa ju tahtsid seda veeganasja. Pole meie mure, et ei maitse. Kui tahad, et maitseks, osta tavalist.”
Nõudlus just nagu on. Nii palju on, et sunnib ettevõtteid vähemalt proovima. Katsetavad. Teevad paekivimaitsega õunakoogi ja siis võtavad sortimendist maha. Ise imestavad: „Oli ju jutt, et veganid tahavad?! Kurat neist aru saab? Jättes asjatundmatult tähelepanuta, et paekivigurmaane on palju vähem kui veganeid. Viimati, kui kontrollisin.

“Ma toon kapist endale juua, “ katkestab Mattias mu mõttelõnga, “Tahad ka?”
“No too.”
Issand jumal. Ma ei suuda uskuda, et kõigest veerand tundi tagasi me vestlesime nootidest ja Riigikogu infotunnist nagu üks õige intelligents kunagi ja ühtäkki oleme nüüd siin – Ignorantsi vallas, Udu külas.
Mattias naaseb kahe külma pudeli ja korgiavajaga. Tssth-hhhhh…
“Ja mul on probleem nende veganitega, kes kogu seda teemat peale suruvad. Jõle sekti vibe tuleb.”
Kui sa hoolega tähele paned, siis on hästi näha, kuidas mu kuus kuklakarva hetkega halliks muutuvad ja kuiva pilliroo kombel jõuetult maha murduvad.
“Ei, sina oled normaalne, “ jätkab mu ustav sõber kiirelt haavu lappides, “aga kui öeldakse, et pole võimalik samal ajal armastada oma koera ja teise liigi liha süüa, siis ma pole päris kindel, kas ma tahan kogu selle teemaga üldse tegeleda.”
Röögin sisemiselt nagu väike laps. Trambin mõttes jalgu ja hammustan huulde, aga ma ei suuda enam…
“Sinu koer?! Usu mind, su koer…” läksin näost järjest lapilisemaks. “Usu mind, kui su koer teaks, et sa kiidad pea kõigi teiste liikide piinamise ja tapmise kompromissitu silmapilgutusega heaks, mees, kui ta teaks, et on reaalne oht, kus omanikul saab lihtsalt villand ja ta oma parima sõbra seejärel hukkamisele tarib. Näita oma koerale „Dominioni“ ja ta pakib veel samal õhtul oma joogikausi ja krõbuskivarud ning hommikul sa teda enam ei näe. Sul ei ole ju tegelikult argumente. Mida sa ootad? Lahkemaid aktiviste? Kas me ootame kuni veganjuust sulama hakkab? Või ootad maitsvamaid lihaalternatiive? Et siis võib-olla paarikümne aasta pärast sa virtuaal-helistad mulle ja teatad rõõmsalt: “Kuule, ma proovisin just parimat šašlõkki ja see oli taimedest tehtud. Nüüd saan lõpuks veganiks hakata.”
Ma ei tea, Mattias… Ma ei tea, kas saad.”