Nüüd olen siis toidukriitik ka või?

Hotelli hommikusöögid on õpetanud mulle ja kindlasti paljudele teistele veganitele peamiselt üht – pikka meelt.
Kas veganile on raske meele järgi olla? – Ei. Ja ma kohe tõestan seda.

Oma reisidel on mulle alati meeldinud peatuda just nimelt hotellides, mitte kellegi apartemendis, ja seda ennekõike hommikuse buffet pärast. Mõelge ise, piiramatu kogus peekonit ja munaputru, viinerit ja lõhet. Ja see kõik on justkui tasuta. Viimased neli aastat pole ma sellist rõõmu tunda saanud. “Tasuta” küll, aga vegan-peekonit, vegan-lõhet ja sellist tavaari njetu. Tsiteerides klassikuid: “a kas on vajaagi?”
Kuna veganlus on tänasel päeval trendivagun rohkem kui kunagi varem, peavad ka hotelli arendusdirektorid sellele teemale ääri-veeri tähelepanu pöörama. Mõned teevad seda hea meelega, mõned ei oska seda teha ja mõned ei tee seda puhtalt trotsist. Sest olgem ausad… faking veganid raisk. Mida aeg edasi, seda helgemaks läheb, ent valdavas enamuses peavad veganid ja muidu-taimetoitlased leppima saiaviilu, kurgiviilu ja tomativiiluga. Te arvate, et ma utreerin? – Ei, see on juhtunud… Saaremaal.. Grand Rose’s… sorri, te peate teadma.

Minu vaieldamatu lemmik Eesti hotellidest on Tartu V Spa ja selle restoran Joyce. Peaaegu, et sobiv nimi (choice – valik). Olen seda hotelli külastanud aastaid ning nende areng on olnud märgatav. Ja teate, ma arvan, et nad isegi ei püüa ülestõusnud usuhulludele meeldida, nende hommikusöögi valik näib naturaalselt vegansõbralik. Loomulikult ei saa nemadki üle kõikidest eelmainitud karnivoristlikest klassikutest, kuid praeguses üleminekufaasis oleks seda ka põhjendamatu nõuda. V Spa hotelli naeratava klienditeeninduse ja hooliva menüü näitel toongi teieni õpetussõnad, kuidas köögis paremaid valikuid teha.

Kui kedagi huvitab, kes olen mina, et teha selliseid meelevaldseid soovitusi, siis paberite järgi olen ma kokk. Ma tean, mida ma räägin. Aga ennekõike olen ma inimene, kes tahab maitsvat ja toitvat sööki saada.

*

Alustame väga lihtsalt. Iga hommikulaud peab sisaldama kolme gruppi toitu – soe toit, külm toit ja magustoit.

Sooja sektsiooni võiksid moodustada kartul, oad mingis kastmes, mis on 100% kordadest tomatikaste, ja hautatud köögiviljad. That’s it. Lihtsalt, jumal küll, tee need maitsvad! Ma ütlen täiesti ausalt ja isegi väikese piinlikustundega – ma ei ole kusagil saanud nii häid hautatud köögivilju kui V Spa hotelli hommikusöögil. Isegi kodus mitte. Paprika, suvikõrvits, brokkoli, lillkapsas. Piisab. Peale selle on neil eraldi marmiit seenesõpradele, kelle hulka ma end vabatahtlikult ei liigitaks, aga hea, et neil on. Seened on väga tervislikud.
Võib olla on kõik need aastad kurgiviilu seltsis mind alalhoidlikuks teinud, aga see on tõesti kõik, mida vaja, et loomasõbralik kontingent sooja söögiga rõõmsaks teha.

Kas saaks paremini? – Muidugi saab.

Putru ei pea tegema piimaga. Putru saab teha veega ja maitsestada hästi. Tükki ei võtaks ilmselt küljest ka vee ja taimse piimaga pooleks teha. Ei pea eraldi kahte laari putru keetma. Üks maitsev puder ja kõik on õnnelikud.
Kas taimne lihaasendus võiks olla? Võiks. Isiklikult puudust ei tunne ja ma mõistan, et kui köögivili ja puder on asi, mida ka omnivoor sööb, siis sojaviiner ning ka näiteks kikerherne omlett on tavakülastajale piisavalt obskuurne toode, et see kuu lõpu aruandes mahavisatud rahana ära märkida. Niisiis seda ei ole vaja.

Kokkuvõte: Palju erinevaid maitsekalt valmistatud köögivilju ja puder ilma lehma traumeerimata.

*

Külma letiga on märksa keerulisem, kui sa ei tea, mida sa teed. Võileivapealne ja praekõrvane piirdub üldjuhul tomati, värske kurgi ja salatilehtedega. Kurb. Parematel päevadel lisandub paprika, marineeritud kurk ja oliivid. Ja see oleks ehk isegi okei, kui sul oleks midagi tomati ALLA panna. Aga ei ole. Isegi võid ei ole.
Soomes, Vantaa’d külastades, leidsin taimset vorsti ja juustu ka. Õigupoolest ei leidnud, tuli küsida personalilt, et mis siis nagu veganile ka kõlbab, mille järel mind kiivalt varjatud spetsiaalse külmkapi manu juhatati. Veganid on väga eriline liik inimesi. Neile peab eraldi külmkapi tegema.
Kas taimne vorst ja juust peaksid olema ka Eesti hotellides menüüs? Absoluutselt mitte. See on kulukas ning ei anna taimetoitlase kogemusele palju juurde. Jah, me oleme tänulikud et sa püüad, aga pole oluline. Totta kai.

Mis võiks olla ja mille peale lihtsalt paljud ei tule on määrded. Läätsed, oad ja muu kaunaline on hämmastav ja täiesti alahinnatud grupp supertoitu. Sa võid teha miljon erineva maitsebuketiga määret. Lihtsalt tee need maitsvad. Tee nii, et sa ise ka oleks super õnnelk seda leiva peale määrides. Toiduvalmistamise kuldreegel, ole sa Michelini tärniga restoran või kohalik Kunda kõrts, ära anna välja toitu, millest sa ise vaimustuses pole. Lihtne. Praktikas tuleb aga sellist kööki tikutulega taga otsida.
Määrded on veel sellepärast head, et neid saab teha järelejäänud toidust. Ausalt, keegi ei pahanda. Kõige parem määre, mida mu kõrgelt arenenud ja snobistlik maitsemeel tunda on saanud, tehti üle-eelmise päeva hernesupist. Kosmos.

Kokkuvõte: Rohkelt värskeid köögivilju ja kaks-kolm erinevat määret. Super lihtne. Tõmbad veidi lõhefilee pealt kokku ja voilà, teenid veel kasumitki äkki.
Taimne või ja margariin oleks juba luksus. Aga, kui soovid, siis väike NB! – laktoosivaba ei ole sama, mis vegan.
Kui tahad veel rohkem panustada, tee kartulisalat vegan versioonis. Ei pea kahte eraldi salatit tegema, lihtsalt üks kõigile meeltmööda variant. See ei ole nii keeruline.

*

Magustoidud.
Üldjuhul on ikka puuviljad hotellides laudu katnud. Välja arvatud too Saaremaa öudus. Banaan, õun, apelsin, viinamarjad, arbuus, ploomid… nimekiri on pikk. Kui mainitutest pooled on olemas, siis ega kurta ei sobi. Joyce hiilgab veel eraldi puuviljasalatiga, mida müsli ja helveste kõrvale lisada. Sinna juurde on valikus taimne piim, millega mõnes kohas on endiselt probleeme. Absurdne, kui sa mult küsid. Tugev veerand Eesti elanikkonnast on laktoositalumatu, aga davai, lehmapiim on kõige tervislikum (loe: odavam). Nutad ja jood.
Nüüd, kui ma tohiks korraks fantaseerida… Mis peaks juhtuma, et saiakesed oleksid ilma piima ja munata? Ei, tõsiselt. Ma saan aru, et sellised nad külmkapist ju tulevad, aga mis oleks, kui teed pagaripoole ise. Plaadikoogid, muffinid… kas te teate, kaua võtab aega kolmekümne vegan muffini valmistamine? – just täpselt, neli minutit. Faktid.

Kokkuvõte: Magustoidu seis hotellides on rahuldav, kui ei oleks seda üüratud kontrasti, kus omnivoor saab nautida 20 erinevat toodet ja taimetoitlane heal juhul kahte värvi õuna ja ühte värvi banaani. Kui on puuviljavalik – las olla, aga olgu korralik. Kui kõiki saiu ei jõua munata teha, tee pooled, aga tee hästi. Kui helbeid ja müslit tellid, telli sellised lihtsad, kus ei ole mett ja piimapulbrit. Või tee ise. Tuleb soodsam.

*

Ma tahan tänada restorani Joyce kokkasid ja tegelikult kogu hotelli personali, te olete mu Tartusse käigud rõõmsaks teinud. (Nagu joy – rõõm… ah te saite juba enne aru… nojah)

PS. Kui keegi tundis, et tema majutusasutuse hommikulaud võiks teatud suunas areneda, siis võite julgelt mulle kirjutada ja ma luban, et olen sõbralik ning abivalmis. 🙂