Miks elul mõtet ei ole?

Vähemalt sellist, mida me saaks ise täide viia – ei ole. Ei pea olema õnnelik ja elama elu nagu homset poleks. Ei pea veri ninast väljas viieline õpilane olema ega muul viisil end kuni surmani paremaks inimeseks kasvatama. Ei pea tingimata viljelema religioosset ja vaga elulaadi ega hoiduma, maksku, mis maksab, naabri härga vaatamast.

Ma arvan, et elu mõte on suurem kui inimene, suurem kui ükskõik milline elusolend. Ma arvan, et elu mõte on midagi, millega me mõjutame teisi inimesi. Kuidas me neid inspireerime, kuidas me mõjutame neid väljaspool meie enda teadvust. Näiteks vastsündinu, kes sureb sünnitusel – kas ta elul oli mõte? Absoluutselt. Ta muutis drastiliselt oma vanemate ja ilmselt ka arstide elu. Võimalik, et ka paljude teiste.
Kui sa oled olnud edukas ettevõtja ja filantroop ning ühel hetkel kaotad kõik, kas siis su elul pole enam mõtet? Ikka on. Igal õhtul, kui sa kaubanduskeskuse eesruumis end soojendad ning kaheliitrise leiva jaoks münte küsid, muudad sa kellegi elu.

Elul ei ole eesmärgilist, ideoloogilist mõtet. See sama fakt, et sa oled elus omab endas väärtust ja pöördumatut mõju kogu inimkonnale.

Tegemist on ühe ajaloo juurelduma küsimusega ja ometi sel pole vastust. Samas ei kolista keegi niudevöödes gurude koopauksi, et küsida, kas meil on üldse õigust sellele elule? See tundub iseenesest mõistetav. Aga kui iseenesest mõistetav on see, et ka teistel elusolenditel on samaväärne õigus?

Miks mind ähvardatakse reaalse vangistusega, kui ma piinan või tapan koera, aga kui ma veristan keset turuplatsi siga, siis on see okei ja isegi julgustav käitumine? Tappa kass on moraalselt jälk, aga tappa lehm on pigem kohustuslik.
Mis sa sellest lehmast võtsid, kui sa teda ära ei tapa?
Kes need reeglid välja mõtles?
Tappa delfiin ei ole okei, aga lõhet konksu otsa ajada on okei. Kanal paljaste kätega kaela kahekorra keerata on fine, aga merisiga surnuks kägistada ei ole?
Kes selle hierarhia paika pani, ma tahaks temaga paar sõna rääkida. Kas see on meeldivuse järgi? Kes on see inimene, kes otsustab minu maitse üle? Või on see intelligentsuse järgi ritta seatud?
Koer ja delfiin on intelligentsemad ja kasulikumad elusast peast kui tavaline roosa, aga veidi mudane kodusiga. Intelligentsemad? – no ei tea. Kasulikumad? – kaheldav, aga okei, suudan mõista. Bernhardiin otsib enne inimese lehtede alt välja kui metssiga. Delfiin ei ole kuskilt otsast kasulik, aga väidetakse, et tema IQ on rets ja siis okei, ärme hakka heast peast veristama. Kui sa ütled mulle, et delfiine kasutatakse stressi maandamiseks ja terminaalselt haiged lapsed saavad hea õnne korral neid paitamas käia, siis täpselt sama tulu esineb ka lehma või hobust kallistades.
Aga kassid? Miks ma ei või kassi tappa? Söögiks.. või niisama. Mis see sinu asi on? Kass ei ole eriliselt intelligentne ega ka kasulik elajas. Kui ma võin jänest tappa, siis kiisupoja nülgimine ning kuivatusahju konksu otsa riputamine peaks ju ometi probleemivaba tegevus olema.
Mis järjestus see ikkagi selline on?
Miks ma ei või oma downi sündroomiga last kaminasse visata, aga veits lihtsameelset lambatalle vardasse ajada on rahvuslik norm?
Sa tahad öelda, et ma lähen üle piiri? Ma isegi ei näe piiri. Kus see piir täpselt on ja, kes selle piiri joonistas?

Ma juba näen vaimusilmas Delfi artiklit, “Jaanipäevavastane vegan tahab downi sündroomiga lapsed ahju visata.”

Olete te kunagi vaadanud lehmale silma ja näinud seda hirmu, mis järgneb ebaõiglastes tingimustes veedetud elule ning eelneb tapamajja minekule? Ma kujutan ette, et valdav enamus ei ole oma last keldris kinni hoidnud, et ta siis 7 aastaselt kooli asemel tapamajja viia, aga julgen väita, et see hirm tema silmis on täpselt see sama. Sina ja su laps ja su koer ja su kodusiga ja naabri härg – nad kõik on ühtemoodi teadlikud ja tunnetuslikud olendid ning tajuvad sarnaseid emotsioone: armastus, valu, viha, rõõm, hirm, kurbus…