Aga palju ta kaotanud on?

Nii küsivad ausad argiinimesed lugedes artikleid pokkerimängijate turniirivõitudest. Paljud tõsimeeli, mõned ka lihtsalt popkultuurselt millenniaalvimkat visates (loe: trollides).

Tegelikult võiks seda küsida ka veganite käest, kes meeleldi hõikavad välja kõik positiivse, mida viljelet’ eluviis endaga kaasa toob. Küll on tervis parem, südametunnistus puhtam ja muru potentsiaalselt rohelisem.
Aga palju nad kaotanud on?

Olen jälginud veganluse põhimõtteid oma pool aastat ning see on olnud kõike muud kui lillepidu. Jah, mu tervis on mingil määral parem. Eriti on seda aru saada mälestusest, milline oli tunne pimesoole ja naaberrudimentide vahel peale topeltpihviga burgeri alla kugistamist. Liha on ikka olnud keerulise iseloomuga partner seedekulglale ja see on ka peamine erinevus tervist puudutavas aspektis.
Eks teised samast kategooriast võidud ilmnevad peale surma, kui mu astraalkeha taipab, et oota… ma ju ei saanudki ühtegi südame- ega vähkhaigust. Nice.

Samas olen ma kaotanud oma elust kõik maitsed, millest on lapseeast saati romantilises foonis lugu peetud. Maitsed nagu isetehtud kartulisalat vorsti, majoneesi ja munadega. Nagu vanaema ürgvarahommikul praetud räimed. Nagu onu küpsetatud suveõhtune šašlõkk ning ema valmistatud purgiseljanka. Mitte enam. Mitte kunagi. Kas see on seda väärt?

Ma tunnen end hästi, sest olen andnud oma panuse loomapiinamistööstuse likvideerimiseks. Tervise poolest ei juhtuks minuga midagi, kui ma jaanipäeval ka šašlõkki juurika kõrvale haukaks, aga mentaalkujutised ja põhimõtted – need on visad kaduma.
Ma tunnen end hästi, et saan anda oma panuse helgema tuleviku eest olgugi, et 95% inimkonnast üritab kogu jõust maakera hävitada.

Ma olen võitnud kuuluvustunde. Ühele vähesotsiaalsele inimesele on kuhugi kuulumine ja milleski suures osalemine väärt asi. Seda võimalust niisama naljalt ei teki. See on ka ilmselt põhjus, miks Delfi kommentaatorid nimetavad veganlust sektiks ja võrdlevad seda vähemuspropagandat homoliikumisega. Ma ei salga, et suudan ka ise nende vahele mitu paralleeli tõmmata. Siiski, loogiline mõttetöö on kriitiline omadus. Veganlus ei ole niisama ajaviitering ega ka pühakoda allasurututele. Veganlus on praktika, mis kätkeb endas maailma päästvaid elemente. Ei paskapuhetta.

Aga palju ma kaotanud olen?
Nagu öeldud, ma ei ole sotsiaalne inimene. Mind on õnnistatud paari toetava sõbra ja mitte üleliia dramaatilise perekonnaga. Mida veel tahta? Samas on paljude veganite sotsiaalne rada palju kivisem. Perekond absoluutselt ei tunnista, sõber hädas hui tunneb ja vaenlase keel on teravam kui kunagi varem. Jõulud on hukas, jaanipäev on perses ja iga seltskondlik restoraniskäik on fopaa. Lisaks on täielikult kadunud perearstipoolne usaldus ning haigekassa ähvardab võimalike vegandieedist tekkinud tervisekahjustuste ravi mitte hüvitamisega. Kas see kõik on seda väärt?

Inimesed arvavad, et veganitel on tähelepanuvajadus. Et nad saavad mingit palka salaorganisatsioonist. Et nad monetiseerivad oma piketiplagud. Ei! See on üllas ettevõtmine, mille eest makstakse miskipärast valusalt kätte.
Et miks ma sind rahule ei jäta? Miks ma igal võimalikul juhul surun sulle kurgust alla infot? Miks ma sunnin sind silmi lahti hoidma, kui sina tahad vaid rahus lebada ja šnitslit seedida? Ma küsin, kas see on seda väärt?