Ilmselt esimene asi, mis täna inimestele pähe tuleb, kui nad kuulevad sõna vegan on pealetükkivus ja agressiivsus. Siit ka küsimus: kas see on tõsi ja kas me peaks kuidagi tagasi tõmbuma?
Ma nägin kuskilt videolõiku, kus veganid protesteerisid poes lihaleti ees. Kõik plakatid ja värgid kaasas. Habemeis üliõpilased ja puha. Ja ega lihalett pole teab mis suur ala, et seal saaks vabalt telgi püsti panna. Niisiis tundus kõrvalisele pilgule, et ostjad olid või oleksid olnud, kui nad oleks kaamera vaatevälja suvatsenud ilmuda, pigem kitsikusse pandud.
Kui ma takistan inimest ostmast liha, siis see on ikka vale küll. Füüsiliselt seisan ees ja ainuke moodus, kuidas liha saada on trügides. Mitte, et piketeerivad veganid kuidagi vägivallatseksid ja trügivale kodanikule lõuga kütaksid, aga juba ees seismine inimese teekonnal…, kui mina oleks vastaspool, siis ma tunneks end päris kindlasti puudutatuna ja ebamugavalt.
Aga ka vaimselt. Kui survestada potentsiaalset lihaostjat psühholoogiliselt, jättes lihaleti ja piketi vahele parajalt ruumi, aga inimene peab ikkagi tegelema ebamugavus- ja jumal teab, mis tundega veel. Küsid, et palun mulle 400g hakkliha, samal ajal kuklas kümmekond hindavat pilku ja slõuganid stiilis, “INIMENE, sa oled MÕRVAR”!!!
Inimesed on erinevad, ükskõik, millisesse grupeeringusse nad kuuluvad. Paari indiviidi järgi ei tohiks ega peaks kõikehõlmavaid järeldusi kogu grupist tegema.
Ümberpööratud ja utreeritud näitena, kui tuleks välja, et keegi organisatsioonist ISIS on hirmus hea inimene, jagab küll pettumust Ameerika vastu, aga isiklikult vägivalda ei poolda, normaalne vend noh, müüb metsa ja…, siis me ei otsustaks ometi, et ISIS on ikka õige asja eest väljas küll.
Nali naljaks. Küsimus siinjuures on tegelikult lihtne ja ühene:
Kas ma võin olla vaikiv vegan?
Olen saanud teada ja tundma, et paljudel veganitel on erinevatel põhjustel väga keeruline olla vegan. Nad on küll iseendaga ranged, kuid sotsiaalse surve tagajärjel vankuva löövad ning arad. Sellele järgneb tavaliselt õigustus, et ma olen inimene ja teen vigu ja kui “sõber” mõnitab, siis ma annan ilmselgelt järele. Peatselt saabub see moment, kus kannataja vegan kirjutab sotsiaalmeedias, et lihasööjaid ei tohiks niimoodi taga kiusata ja igasugune veganluse positiivses noodis mainimine pole üldse vajalik. Las igaüks vaatab oma toidutaldrikusse ja elab nii nagu tahab.
Ja kuigi “elab nii nagu tahab” kõlab täiesti adekvaatselt ning lausa pateetiliselt, siis see on see hetk, kus ma tahaks siira imestusega küsida, et kuidas siis sina veganiks hakkasid? Kas keegi ütles või näitas sulle midagi, mis sind veganluse poole lükkas või sa kohtasid peale soliidset LSD doosi tänaval lehma, kes sind mõningase vestluse järel realisatsioonini tõi? Ma ei kahtle, et sa lehma nägid. Aga enamus inimesi ei hakka niimoodi veganiks. Kuskilt tuleb info ja üldjuhul ilma meelt avardavate mürkideta.
Ma räägin sinuga, kes sa olenemata pikaaegsest taimetoidu dieedist ei suuda tunnistada, et see on way to go. Sina, kes sa ei julge seda nime kanda ning peidad oma süütunde koos isiksusega filosoofiliste parafraaside taha. Sina, kes sa ütled, et sind isegi ei huvita, mida keegi oma taldrikule paneb. Miks sa siis ikkagi veganiks hakkasid?
Loomulikult tekib vastuseis. Loomulikult hakkavad inimesed sind peale värvilist vestlust lehmaga tänaval latiga taga ajama. Kui see ei ole sinu jaoks, siis sul on luba olla vaikiv vegan ja ma tänan sind südamest kõigi teiste veganite nimel kogu selle üüratu koguse vee eest, mida sa oled säästnud ning loomade eest, keda sa oled päästnud. AGA…
“Do the best you can until you know better. Then when you know better, do better.”
– Maya Angelou
Janiš "a miks Läti nimi" Laende 