Tõekuubik

Niisis ma käisin tõekuubikul. Ei, mitte osalemas. Moraalseks toeks… nagu räägitakse. Moraalne tugi, my ass! Tegelikult varjasin end nokkmütsi ja päikeseprillidega ning hoidsin püha üritusega pikivahet vähemalt 8 meetrit. Piisav, et teha pilti ja piisav, et mitte pildile jääda.
Imetlen neid inimesi. Eeskätt seepärast, et nad räägivad võõrastega. Ma ei ole võõraste inimestega just sina peal. Ma pean enne paar päeva distantsilt tutvust tegema ja naisega nõu pidama ja siis ütlen ehk tere ka. Teiskätt seepärast, et teema, millel kuubikupidajad võõrastega juttu teevad on kõike muud kui sõbralik. See on tõsine ja vastuoluline teema ja nõuab teadmisi, püsivust ja raudseid närve. Seejuures ollakse ise muidugi maailma kõige sõbralikumad inimesed. Aga ole sa nii sõbralik kui tahes, teema vastuolulisuse tõttu suhtutakse vegan-suunanäitajatesse ikkagi tõrjuvalt ja kalgi jäikusega. Nagu Elisa poisi ja tüdruku lugu sinu kohalikus kaubanduskeskuses. Võib olla tõesti on neil kõige paremad hinnad ja keskkonnasäästlikuim võrguühendus… võib olla, mina ei tea. Me keegi ei tea, sest mingi asja ilmselge pealesurumine pärsib suhtlust ja info jagamist ja paneb ringiga ümbert minema. Ja kuigi tõekuubik ei suru midagi peale, vastupidi, see on üks vaoshoitumaid ja malbemaid meeleavaldusvorme üldse, on analoogne kuvand eestlase silmis ikkagi problemaatiline ja eemaletõukav. Ja eriti, kui kontekstis esineb sõna “vegan”.

– “Miks sa liha ei söö?”
– “Ma olen vegan.”
– “Miks sa pead hakkama kohe kõigile peale suruma seda arumaeinäe!?”

Niisiis ma käisin tõekuubikul… enam-vähem. Balti jaam asukohavalikuna tundus esimese mõttena ehk pisut liiga pretensioonikas, arvestades, kui suur hulk ratsionaalset mõtlemisvõimet pärssiva promillikogusega pärismaalasi keset jumala õndsat pühapäeva seal ringi liigub. Teisalt… kus siis veel. Iga koht on hea koht, et head teha. Kuldsed sõnad. Ilmselt Gandhi.
Samuti, kuna väljas möllas selle aasta esimene 30 kraadi uv-kiirgust oli dresscode black minu meelest kerge overkill. Aga ei, ma saan aru. Kui must, siis must ja kui loomade nimel, siis loomade nimel. Mismõttes nemad peavad pimedates kambrites külg külje kõrval julma tapatööd ootama ja me ei saa nende päästmiseks musta värvi riideid kanda, sest nagu palav on või midagi. Õnneks toimus kogu üritus vilus ning vastavalt päikese liikumistrajektoorile liiguti selle eest ka ära. Ütle veel, et vegantoit teeb lolliks.
Tõekuubiklased võtsid ennastsalgavalt asendid sisse. Neli inimest, seljad vastamisi, näod nelja ilmakaare poole, ekraanid ja tahvlid pihus, maskid ees. Tead küll. Ülejäänud, kes järgi jäid, said kõige keerulisema osa – rääkimine. Ja mitte lihtsalt rääkimine – suunamine. Ja mitte lihtsalt suunamine – multilinguaalne (kontrollisin, see ei ole tegelikult sõna) suunamine. Eesti-, inglise-, vene-… kui välisriikidest abijõude tuleb, siis ka saksa- ja miks mitte isegi mandariini keeles. Järgnevad kolm tundi oli 5×5 meetrit nende tublide ja kartmatute veganite pühakoda ning infopunkt. Jälgisin eemalt ja uurisin, mis nägu inimesed teevad. Selle jaoks olingi tegelikult oma tagumiku ventileeritud korterist umbsesse kõrbeolustikku vedanud.
Inimesed läksid mööda. Mõned üksi, mõned kaaslasega käevangus, mõned ratastel. Kõigil identne ebamugavustunne suunurgas. Tead küll. Lapsed huvitusid rohkem, et mis imet seal ekraanidel ka näidatakse, kuid vanemad juba teadsid, et igasugu võõrast tuleb karta ja meeleavaldus on ainult hullude pärusmaa, tirides võsukesi eemale. Kuid leidus õnneks ka neid, kes ära ei jooksnud, jäid vaatama ning soostusid pisikese jutuajamisegagi. Oli ka pikemaid vestlusi. Üks võõrkeelne perekond kahe lapsega veetis tõekuubiku musta meeleoluga ümbruses positiivsed 30 minutit. Loogiline ka, nad ei olnud eestlased. Kui inimene langeb nii pikaks ajaks diskussiooni, isegi, kui ta on seal ainult selleks, et lihtsalt vaielda, on enam kui tõenäoline, et midagi sealt ka külge jääb. Selleks hetkeks oli minu jaoks kogu üritus juba korda läinud.
Ei jäänud tulemata ka pärismaalased, kes oma loomulikus elukeskkonnas iga õrnema soo esindajaga flirtida ponnistasid ning noormeestega kakelda ähvardasid. Nemad ei tahtnud midagi veganlusest kuulda ja ega keegi lootnud ka neile midagi seletada, eeldades ilmselt korrektselt, et aborigeeni meelt muuta on sama tulutu kui palava ilmaga kasukaid välja laenutada.

Tahan eriliselt tänada kogu ürituse eestvedajaskonda ning osalejaid. Tänu teile on meil lootust. Hea töö raisk ja kõigile pudel moraalset vegan õlut minu poolt.

***
Järgneb mini-intervjuu vegan-aktivisti ning asjaosalise, Tiiu Lausmaa’ga.

(J): Palju te olete neid Eestis teinud juba ja kuskohas ja kas on veel plaanis lähitulevikus?
(T): Kuubikuid oleme korraldanud alates 30.06.2018, vähemalt 1 iga kuu. Asukohaks tavaliselt kas Balti Jaam või Tammsaare park, talvel olime ka Viru Keskuse bussiterminalis.
Järgmine Kuubik toimub 18.08.2019. Facebookist võib vaadata üritust ka: https://tinyurl.com/y45l3vts

(J): Kuidas on olnud nende inimeste reaktsioon, kes on soostunud jääma rääkima ja kuulama?
(T): Inimeste reaktsioonid on olnud väga erinevad, kuid enamasti pigem positiivsed. Tavaliselt ollakse nõus sellega, et see, mis ekraanilt näidatakse on vägivald, kuid loomsetest toodetest loobuma on inimesi juba raskem veenda. Kuigi, eks ole olnud ka seda, et vestluse lõpuks inimene nõustubki ja on nõus proovima veganlust. Tavaliselt see küll juhtub pigem siis, kui inimene on juba varem selle peale palju mõelnud, aga ei ole veel julgenud esimesi samme astuda.

(J): Millistes keeltes te olete valmis seda lahingut pidama?
(T): Me tavaliselt räägime kas eesti või inglise keeles, venekeelsetest rääkijatest on kahjuks suur puudus. Ma väga loodan, et neid tuleb juurde!

(J): Kas on hirm ka? Ehk, mis võib valesti minna ja kas midagi on valesti läinud?
(T): Ainuke hirm on see, et ei tule piisavalt osalejaid… teinekord oleme olnud ainult neljakesi ja nii on tõesti raske. Muidu ei ole suurt midagi karta ja juhtunud ka väga ei ole midagi. Teinekord mõned toredad jotad tulevad karjuma ja maske katsuma, aga siiamaani oleme nad alati ka ära saanud sealt ilma suuremate probleemideta.

(J): Miks sa seda teed ja kas tegemist võiks olla kõige efektiivsema vegan-meeleavaldusvormiga?
(T): Teen seda, sest see on aktivismi vorm, kus saad koheselt näha tulemust: kui keegi pöördub kasvõi natuke rohkem veganluse poole on maailm jälle veidi parem. Lisaks annab see hea pildi sellest, millised on inimeste kahtlused ja kõhklused seoses veganiks hakkamisega ning veidi aja pärast märkad, et neid vastuargumente on piiratud kogus ning et nad korduvad pidevalt erinevas vormis. Saad harjutada veganlusest rääkimist ning selle kaudu ka ise paremini aru, miks ikka on hea olla vegan.
Ma usun, et see on vägagi efektiivne viis teha vegan-aktivismi ning ei nõua ka enamikult inimestelt meeletut pühendumist, koosolekutel osalemist ega midagi sellist. Tuled lihtsalt mustas riietuses oma läpakaga (kui sul on) kohale ja saadki kohe aktivismi teha!

(J): Anna mulle mingi kontakt ka palun, kui keegi soovib ühineda teiega.
(T): AV:Tallinn Facebooki grupp https://www.facebook.com/groups/1886124111629951/ või kirjutada otse mulle, Tiiu Lausmaa.

Mina tänan.